Quo vadis, universitas?

Sel aastal on tulemas rektorivalimised, samuti vahetub senati koosseis – seega on paslik aeg sihte seada. Millisele kolmele põhiteemale peaks ülikool järgmisel viiel aastal suuremat tähelepanu pöörama? Oma mõtteid jagavad ülikooli nelja valdkonna teadlased ja üliõpilaste esindajad.

Peeter Torop, kultuurisemiootika professor: tuleb hoiduda vaimse lihtsustumise eest

20 aastat tagasi avaldasin Päevalehes artikli „Lihtsustatud Eesti“. Lihtsustamist käsitlesin seal kui ohtu sisulisele analüüsile ja mõistmisele.

Selle aasta 6. jaanuaril kirjutas Mihkel Mutt Postimehe artiklis „Mõõda ja lõika“ vaimsest lihtsustumisest, mida kahjuks ohuna piisavalt ei teadvustata. Ühiskonnal ei piisa võimekust seda ohtu hinnata, sest probleem ei taandu nutipõlvkonna mõtlemise muutusele. Ülikoolide humanitaarid teadvustavad neid muutusi, mis on toimunud õppekavade optimeerimise käigus teadmiste sügavuse ja mitmekesisuse tagamisega.

Humanitaarteadused on ühelt poolt kultuuri uurivad, talletavad ja vahendavad teadused, teiselt poolt aga ise kultuuri loojad. Seetõttu on oluline, et humanitaarteadused suudaksid kultuuri loomulikku, nii ajaloolist kui ka tänapäevast mitmekesisust täies mahus analüüsida ja ühiskonnale tagasisidet pakkuda.

Kultuuri mõtestamise tase on osa kultuuri ja ühiskonna tasemest ning selle poliitiline või rahaline lihtsustamine toobki kaasa vaimse lihtsustumise, võimetuse süveneda keerukatesse probleemidesse.

Seepärast näen vajadust ülikooli kultuurilist osatähtsust suurendada ning tõusta rahvusliku ja rahvusvahelise ülikooli probleemistikust kõrgemale, vaimsete väärtuste taotlemise tasandile – et hoida Eestit ja tema vaimuseisu lihtsustumise eest.

Oma missiooni täitmiseks peaksid humanitaarteadused saama areneda kogu oma mitmekesisuses. Oleks loomulik, et humanitaarteadlane uurib seda, mida õpetab, ja õpetab seda, mida uurib või on uurinud. Uurimistöö rahastamine on aga projektipõhine ja seejuures halvasti korraldatult projektipõhine, sest rahuldatud taotluste arv on liiga väike. Õnneks aitab aasta-aastalt suurenev baasfinantseerimine mõningaid lünki täita ja taotlejaid aidata.

Eesti Teadusfond on küll minevik, aga tasub meenutada, et seal jaotati raha kõigepealt valdkondade vahel ja siis omakorda erialade vahel ning igal eksperdikomisjonil oli võimalus oma eelarve raames valdkonda arendada, mõelda strateegiliselt, mitte üksnes projektipõhiselt.

Humanitaarteaduste taset saab hoida ja tõsta teadustegevuse rahastamise stabiilsusega ja strateegilise planeerimisega, kas suurema baasfinantseerimise või omaette humanitaarteaduste fondi loomise kaudu. Vaid nii saame igas valdkonnas uusi ekspertiisivõimelisi inimesi, kes ei taanda keerukaid probleeme oma vaimsele lihtsusele; kes on ise piisavalt keerukad ja suudavad seda omadust ka üliõpilastes kasvatada.

Üks osa pädevuse kujundamisest igas valdkonnas on teabe kättesaadavus. Ülikooli raamatukogu teeb rahvusvahelise uurimiskogemuse kättesaadavuse tagamiseks tänuväärset tööd. Humanitaarseid andmebaase on palju ja seetõttu ei ole teabevahendus odav tegevus. Sooviksin, et raamatukogul oleks piisavalt raha, et teha humanitaarseid andmebaase kättesaadavaks, nii mitmekesisuse kui ka ajapiiride mõttes. Ka andmebaaside kättesaadavus aitab üle saada lihtsustumise probleemidest. Seega on soovitus rahastada suuremal määral humanitaarsete andmebaaside ja ajakirjade, nii uuemate kui ka vanemate kättesaadavust.

Marju Lauristin, sotsiaalse kommunikatsiooni professor: ülikool olgu Eesti vaimuelu mõjukeskus

Alma mater’i mõjujõud ühiskonnas. Tartu Ülikool kui rahvusülikool on aegade jooksul olnud üks Eesti ühiskonna vaimuelu ja ühiskondliku eneseteadvuse ärgitajaid ning demokraatliku avalikkuse mõjukeskusi.

Võib-olla on mu tunne eksitav, sest olen viimasel aastal ülikoolielust üsna eemal olnud, kuid mulle jääb puudu ülikooli häälest mitmetes Eesti avalikkust puudutavates debattides. Ülikool on muutunud justnagu uinuvaks kaunitariks, kes ilmub vaid mõneks korraks aastas avalikkuse tähelepanu alla, põhiliselt omaenda murede või tähtpäevadega.

Jah, koroonakriisi ajal olid professorid küll iga päev ekraanil, kuid seda pigem kui valitsuse poolt kutsutud nõustajad. Samas on pidevalt kõne all näiteks see, et Eesti tervishoid on kriisis, perearstid ei taha enam ravida maarahvast jne. Kas siin ei peaks ülikool ise päid kokku panema ja esitama oma ettepanekuid, kuidas kriisist välja tulla, ning tegema kõik selleks, et ülikooli ettepanekud ka ellu viidaks?

Võib ju öelda, et see on poliitikute asi ja ülikooli panus on selles, et meditsiiniprofessorid lähevad ise poliitikute ridu täiendama. Paraku on elu näidanud, et professor kaotab Riigikokku jõudes olulise osa oma mõjust arvamusliidrina ja autoriteedist, mis tal on olnud akadeemilisel väljal tegutsedes.

Loodan väga, et valitav uus rektor suudab senisest rohkem panna ühiskonda sellega arvestama, mida ülikooli teadlastel on öelda Eesti elu ühes või teises sõlmküsimuses.

Akadeemilise hariduse maine ja kvaliteet. Viimastel aastatel on üldsuses aina enam hakanud kõlama arvamus, et ülikoolihariduse kvaliteet on alla käinud. Seda arvamust on toetanud ka ülikoolirahvas ise, kurtes, et rahapuudus sunnib õppejõude keskenduma projektikirjutamisele ja jätma õppetöö edendamise tagaplaanile (või nooremate kolleegide õlule), mistõttu õppetöö kvaliteet kannatab. Ka on seoses rahapuudusega osutatud kurvale tendentsile, et üliõpilastele pakutavate valikute mitmekesisus kuivab kokku.

Akadeemilise hariduse ja teaduse eesmärgid on hakanud hägustuma, esiplaanile on tõusnud sobitumine parajasti valitsevate praktiliste nõudmiste ja majanduslike kaalutlustega. Kuidas seda ohtlikku ja enesehävituslikku arengut tagasi pöörata, see peaks olema uue rektori üks tähtsamaid küsimusi.

Teadusalade integratsioon innovatsiooni mootoriks. Universitas’e suurimaks vooruseks on peetud akadeemilise hariduse ning teaduse mitmekülgsust ja vaba arengut, mis ei hooli distsipliinide piiridest, vaid annab võimaluse mitmesugusteks uudseid ideid soosivateks interdistsiplinaarse koostöö vormideks.

Sotsiaalteadlasena näen praegusel ajal, mil päevakorras on tehisintellekti võimekuse kiire areng ja selle tungimine kõigile elualadele, eriti olulisena informaatikute, loodusteadlaste, sotsiaalteadlaste ja humanitaaride koostööd, et kompida tehnoloogia ja inimeksistentsi vastastikuse toime piire ning avastada tehisintellekti osalusel tekkivaid uusi ökosüsteeme, uurida tehnoloogia, looduse, kultuuri ja ühiskonna koostoimimise uusi võimalusi ja arengutendentse.

Personaalmeditsiin on nendest vaid üks, ehkki paljutõotav suund. Meie ülikoolil on kõik eeldused avastuslikuks tegutsemiseks valdkondade piirialadel. Taas on rahapuudus see, mis sunnib igat eriala oma leivakotti kiivalt kaitsma võõra ala sissetungi vastu.

Samuti ollakse harjunud vastandama nn kõvu ja pehmeid valdkondi. Ootaksin laiemat arutelu teemal, kuidas kõrvaldada valdkondade vahelt barjäärid ja eelarvamused, mis takistavad üliõpilaste liikumist erialade piirialadel ning piiravad teadlaste ja õppejõudude avastuslikku interdistsiplinaarset koostööd nii õppekavade kui ka uurimisprojektide raames.

Vallo Volke, endokriinfüsioloogia professor: vajame oivalisi üliõpilasi ja säravaid teadlasi

Tartu Ülikool on tohutu vaimse elurikkusega organisatsioon ning ma ei loo endale illusiooni, et siin sõnastatu võiks kehtida universaalselt kõigis meie tegevusharudes.

Minu arvates on ülikool edukalt arenenud, ta on suurendanud edumaad meile sarnase ajalooga riikide ülikoolide ees. Ent nüüd on arenguhoog pigem raugemas.

Suures plaanis on meie ülikooliharidusel ja teadusel üks juurprobleem: alarahastamine. Jätan siiski rahateema kõrvale ja keskendun paarile sisulisemale tahule.

Et saada väga heaks ülikooliks, vajame oivalisi üliõpilasi, säravaid õppejõude ja teadlasi ning autoriteetset positsiooni ühiskonnas. Need kolm suurt ja omavahel seotud teemat vajavad jätkuvalt tähelepanu.

Hea ülikooli aluseks on võimekad üliõpilased. Mulle isiklikult meeldiks, kui meie vastuvõtutingimused oleksid gümnaasiumieksamitega enam ühtlustatud ja saaksime suurema osa vastuvõtuotsustest teha lõpueksamite alusel.

Peaksime ka pingutama, et meie vilistlased oleksid edasiseks eluks võimalikult hästi ette valmistatud. Selleks tuleks regulaarselt jälgida vilistlaste käekäiku ja rahulolu saadud haridusega. Mõttekas oleks tagasisidet õpingute sisu ja kvaliteedi kohta küsida ka pärast ülikooli lõpetamist, kui tervikpilt on selgem.

Ülikooli taseme ja õppe sisukuse määrab otseselt õppejõudude tase. Nende puhul on kriitiline hetk ametisse valimine – seal tehtud möödalaskmisi edasise atesteerimisega enam välja ei triigi.

Arvestades meie erialade väiksust, on tähtis iga võtmeisiku valimine. Kui soovime hariduse paremat kvaliteeti, tuleb teha rangemaks professori ja kaasprofessori ametikoha miinimumnõuded. On aksiomaatiline, et õppejõududele ja teistele ülikooli töötajatele tuleb pakkuda konkurentsivõimelist palka.

Oluline on suurendada ülikooli rolli ja nähtavust ühiskonnas. Siin on kasuks tulnud viimane taudiperiood. Ka poliitikutele on edaspidi mõistetavam, miks Eesti vajab head kõrgharidust ja teadust. Ülikool on oma rolli siin võrdlemisi meisterlikult täitnud ja loodame, et koostöö läheb vaid paremaks.

Tuul Sepp, loomaökoloogia kaasprofessor: rõhutatud tähelepanu noorteadlastele tasub end ära

Üks valdkond, millesse panustamist võib vaadata investeeringuna, on noored teadlased ja nende rahvusvaheline konkurentsivõime.

Karjääriteel on rahalised augud. Noored teadlased satuvad oma teaduskarjääri kahel määraval hetkel sageli olukorda, kus sissetulek on olematu. Esimene neist on pärast doktorantuuri. Paljud järeldoktorigrandid eeldavad taotluse esitamise hetkeks doktoridiplomi olemasolu. Projekti hindamine võtab heal juhul pool aastat, halvemal juhul kauem. Õige oleks alustada järeldoktorikoha otsimise ja rahastustaotluste kirjutamisega kohe järgmisel päeval pärast kaitsmist (või varemgi). Sel ajal peaks ülikool pakkuma tuge.

Samasugune auk tekib paljudel pärast järeldoktorantuurist naasmist, kui nad enamasti on alles jõudnud oma projektiga sinnamaale, et saab publikatsioonidega tegeleda (loodusteadustes võtab andmekogumine aega). Kui nendel perioodidel oleks noorte teadlaste sissetulek ülikooli keskse mehhanismi abil (vähemalt) aastaks kaetud, oleks see investeering, mis grantide ja ülikooli püsima jäänud teadustööpotentsiaali kaudu peagi mitmekordselt ära tasuks.

Tuge oleks vaja pere- ja tööelu ühitamisel. Just siis, kui noorteadlastel on kõige tihedam ja pingelisem aeg, et ehitada üles oma teaduslikku CV-d ja taotleda rahastust, on ka parim aeg peret luua. Noored teadlased ei peaks valima, kas üks või teine: kas lapsed või teadus. Ülikooli huvides on, et noored emad ja isad jääksid kas või poole kohaga ka väikelaste kasvatamise ajal ülikooliga seotuks.

Seega võiks ülikool kaaluda toetusmehhanisme väikelastega noorteadlastele – olgu selleks siis võimalus taotleda lisatasu lapsehoiuks või isegi ülikooli lastehoid, kuhu teadlastest ja võib-olla ka kraadiõppuritest lapsevanemad oma alla pooleteiseaastase mitteakadeemilise järelkasvu võiksid iga päev paariks tunniks tuua. Nii saaksid nad ise samal ajal pidada või kuulata loengut, lõpetada publikatsiooni või taotleda granti. Needki on tegevused, millest ülikool võidab, kuid ühtlasi antaks mõista, et noorteadlased ja nende vajadused on ülikooli jaoks tähtsad.

Avaldamistasud pole küll kitsalt noorteadlaste probleem, kuid mõjutavad neid kõige teravamalt.

Järjest rohkem teadusajakirju läheb juurdepääsupiiranguta publitseerimise teed. See on kasulik ka teadlastele ja ülikoolile tervikuna, kuna soodustab artiklite kättesaadavust ja viidatavust. Meie teadusgrandid ei sisalda aga piisavalt raha selleks, et katta avatud juurdepääsuga kaasnevaid kulusid.

Paljudes ülikoolides makstakse heades ajakirjades avaldamise kulud kesksetest allikatest. Sama võiks teha Tartu Ülikoolis. Ka see on ülikoolile investeering – mida paremates ajakirjades ja silmapaistvamalt meie teadlased oma töid avaldavad, seda rohkem toob see ülikoolile grantide ja tuntusena sisse.

Loomulikult on mõnes (rahvusvahelises) grandis sellised kuluread olemas. On aga põhjust uskuda, et nende sammude tulemusel jõuab Tartu Ülikooli üha rohkem seesuguseid grante, mis omakorda vähendab tulevikus asjaomaseid kulusid.

Sven Anderson, Joosep Heinsalu, Liisa Marie Kerner, Katariina Päts, Anna Zobel: tudengite tunnetus on, et ülikool jääb kaugeks

Kiirenevas maailmas on oluline, et ülikool suudaks üliõpilast tähendusrikkalt kõnetada, et temast saaks avatud ühiskonna kaitsja ja et ta leiaks tee tagasi ülikooli – olgu siis vilistlase või akadeemilise töötajana.

Üliõpilaste kogukonnatunde kasvatamine vajab tähelepanu. Meie aja suur mure on üksildus. Ükskõik mis nurga alt üliõpilaste eluolu ka ei uurita, jõutakse alati sinna, et puudu jääb kohast ja võimalusest jagada oma ülikoolitee muresid ja rõõme kaaslastega.

Praegu pole paljude erialade tudengitel võimalust oma kursusega koos olla rohkem kui mõned korrad. Ühiselamutes elab ainult väike osa meist ja üliõpilasorganisatsioonidesse kuulumist saavad endale lubada peamiselt need, kes ei pea õppimise kõrvalt töötama. Vajame hädasti uusi viise, kuidas siduda üliõpilane hingeliselt ülikooli ja selle inimestega. Hea võrgustumine ülikooli ajal aitab muu hulgas ennetada raskusi ja luua soodsat pinnast vilistlaskonnale, kes hoiab hea meelega sidet alma mater’iga.

Ülikool pole ametikool. Viimasel ajal on kõrgharidusmaailmas popiks saanud rääkida tulevikuoskustest, kestliku arengu oskustest jne. Kui piiluda pisut nende mõistete taha, on selge, et tegu on uues kuues vanaga. Need sõnad tuletavad meile meelde, et universitas’e ülesanne pole mitte lihtsalt amet kätte õpetada, vaid kujundada praegustest üliõpilastest kõrgharitud kodanikud, kellele läheb korda ühiskonnas toimuv ja kes oskavad panustada selle kestlikku arengusse. Järgmiste aastate suur ülesanne on rakendada neid ideaale kõigil erialadel nii, et need oleksid edukalt põimitud tervesse õppeperioodi.

Õppetööd ja töötamist peab saama paremini ühildada. Kuigi sessioonõppe ja mikrokraadiprogrammidega on lisandunud paindlikke võimalusi, peab ülikool leidma vastuse veel mitmele küsimusele. Kuidas praktilist kogemust õppes tõhusalt ära kasutada? Kuidas piltlikult öeldes toetada jalad maha ja pingutada selle nimel, et õppimine ei oleks üliõpilase tähtsusjärjestuses teisel või kolmandal kohal? Ei tohi unustada neidki, kes ainult õpingutele pühenduvad.

Artikkel ilmus algselt ajakirjas Universitas Tartuensis.