Eesti teadlased selgitavad: koroonaviiruse tegeliku leviku reedab meie reovesi

Kui palju on koroonaviirus päriselt ühiskonnas levinud? Eestiski alustatud uuringud näitavad, et parima vastuse saame, kui vaatame kanalisatsiooni jõudvat bioloogilist materjali.

Reovee analüüsidele tuginev seire on viimase paari aastakümne jooksul muutunud omaette teadusharuks. See on osutunud edukaks strateegiaks, mis võimaldab tuvastada inimtegevuse tulemusel keskkonda vabanenud keemilisi ja bioloogilisi markereid ning jälgida nende tasemete muutumist ajas. Reoveeanalüüsid võimaldavad tuvastada nii narkootikumide, antibiootikumide kui ka viiruse jälgi, vastavalt piirkonnale, kus need on kanalisatsiooni sattunud. See on oluline abivahend ka koroonaviiruse leviku võimalikult varasel tuvastamisel.

Reovee ulatuslikum jälgimine sai alguse 1990. aastatel, mil keskenduti lastehalvatust põhjustava polioviiruse vastu võitlemisele. Tänu vaktsineerimisele oli polioviiruse levik maailmas tollal juba pidurdumas, kuid probleemiks oli see, et paljudel juhtudel ei ilmnenud viirusega nakatunud inimestel mingeid haigussümptomeid. Sellised asümptomaatilised nakatunud võisid viirust tahtmatult levitada ka piirkondades, kus see arvati olevat ammugi kadunud. Õnneks ilmnes õige pea, et polioviiruse olemasolu on võimalik tuvastada reoveest ning kui ohustatud piirkond oli reovee analüüside abil kindlaks tehtud, sai vaktsineerimisega kiiresti selle piirkonna elanikke viiruse eest kaitsta.

Samamoodi on ka käesoleva pandeemilise koroonaviiruse (COVID-19) leviku ulatuse mõistmine ülimalt oluline. Paraku on viiruse levikust hea ülevaate saamine osutunud keeruliseks ülesandeks. Pandeemia alguses olid viiruse leviku peamisteks näitajateks positiivsete testide, haiglaravi vajavate inimeste ja surnute arvud. Hiljem hakati pöörama tähelepanu ka seroloogilistele andmetele, ehk siis viirusega kokkupuutele viitavate antikehade esinemissagedusele.

Kõik need andmed on kasulikud, kuid kõigil neil on oma piirangud. Testide abil kogutud teave sõltub testimise ulatusest – kuna massiline testimine oleks väga kallis ja aeganõudev, saab testida vaid väikest osa elanikkonnast. Haiglaravil viibivate patsientide arv ei sobi aga hästi nakkuse leviku iseloomustamiseks, sest haiglasse satutakse mitu päeva pärast nakatumist ja enamus haigeid haiglaravi ei vajagi. Kõige keerulisem on aga tuvastada ilma haigussümptomiteta ehk asümptomaatilisi viirusekandjaid.

Ühe paljulubava koroonaviiruse leviku kaardistamise meetodina on viimasel ajal esile tõusnud viiruse kontsentratsiooni süsteemne mõõtmine reovees. See lähenemine võimaldab saada kiiresti ülevaatlikke andmed, mille põhjal saab anda hinnang viiruse tegelikule, kaasa arvatud varjatud, levikule. Reovee abil on korraga võimalik uurida suuremat osa elanikkonnast ning seda saab teha pikema ajaperioodi vältel. Sellised andmed sobivad vundamendiks, millele tuginedes saab juba muuta inimeste testimise ulatust. Samuti annab reovee analüüs kinnituse viiruspuhangu lõpust. Mis eriti oluline, reovee-põhine seire võimaldab tuvastada ka asümptomaatilise leviku ulatust.

Reoveeuringutest koroonaviiruse seires kirjutasid Postimehes pikemalt Tartu Ülikooli teadlased Ülar Allas, Tanel Tenson ja Veljo Kisand.