Kildagaasi kaevandamise arutelu: arendaja kasu taga looduse kahju ei nähta

Nagu mujal maailmas on ka Eestis viimasel ajal räägitud frakkimise abil kildagaasi ammutamisest. Millised on aga selle fossiilkütuse maapõuest väljatoomisega seonduvad kulud ja keskkonnamõjud? ERR Novaator kirjutab teadlaste, arendajate ja keskkonnakaitsjate arusaamadest, kus vastanduvad teravalt kildagaasi kaevandamise kahju ja kasu.

Tartu ülikooli rakendusgeoloogia teaduri Marko Kohvi korraldatud frakkimisteemalisel kollokviumil räägiti, et kõige rohkem seostub frakkimisega kildagaas – ehk gaas, mis on seotud kivimisse. Tavapuurimisega seda kätte ei saa, mistõttu tulebki kivi ära lõhestada, et gaas välja jõuaks.

Frakkimist teadlase perspektiivist analüüsinud tudeng tõstis esile argumendid, mis veenavad ettevõtmise headuses. Nii selgub, et gaas on väga puhas kütus ja tema põlemine tekitab vähem kasvuhoonegaase. Tänapäevased vahendid võimaldavad veeldatud gaasi ka laevadega kergemini transportida ja nii kaob vajadus pikkade gaasitrasside järele. Majandusliku tõiga kasuks räägib ka seik, et frakkides on võimalik saavutada sõltumatus energiakartellidest, nagu näiteks OPEC.

Arendaja leiab, et frakkimisega seotud keskkonnaohud ei erine palju teiste maavarade kaevandamisega kaasnevatest ohtudest. „Kuigi on välja toodud, et protsess nõuab väga palju vett, siis kildagaasist elektri tootmisel kasutatakse vett palju vähem, kui seda läheb tuuma- või söeelektrijaamades,” rääkis arendaja. Samuti toob ta välja, et õhusaastet, näiteks peenosakesi ja raskemetalle gaasi põletamisel ei teki ja nii säästetakse õhku.

USA näitel kinnitab arendaja, et kuigi maavara pole taastuv, annab ta siiski piisavalt palju juurde aega, et arendada taastuvenergeetikat.

Keskkonnakaitsjad toovad esile aga frakkimisega seotud põhiprobleemid. Frakkimisega kaasneb suur veekulu: hinnanguliselt läheb ühe frakkimisprotsessi peale kuni 26 miljonit liitrit vett. Tulemus on aga reostatud põhja- ja pinnasevesi, samuti lenduvad erinevad gaasid ja tekib seismiline aktiivsus. Kuna kahjustatakse maapinna lähedasi veehorisonte, siis võib puurimise ja pumpamise käigus sattuda põhjavette raskemetalle ja metaani, mis veekvaliteeti halvendavad.

Kivimite purustamise käigus võib lisaks süsihappegaasile atmosfääri lekkida metaani, mis on 23 korda tugevam kasvuhoonegaas, kui CO2. Täheldatud on ka seismilise aktiivsuse kasvu, mis jaguneb omakorda indutseeritud ja vallandatud seismiseks aktiivsuseks.

Indutseeritud on need maavärinad, mida ilma puurimiseta poleks toimunud ja toimuvad nad seetõttu, et kivimite purustamiseks pumbatakse neisse vedelikke, mis kasvatab maapõues rõhku. Sestap võibki protsessi käigus tekkida väikeseid maavärinaid.

Arutelu on pinev. Loe osapoolte argumente ERR Novaatorist ja saa teada, mis võiks olla kogu loo õppetund Eestile.