Gert Veber "Greenhouse gas fluxes in natural and drained peatlands: spatial and temporal dynamics"

19. novembril kell 10.15 kaitseb Gert Veber maastikuökoloogia ja keskkonnakaitse erialal doktoritööd "Greenhouse gas fluxes in natural and drained peatlands: spatial and temporal dynamics" („Kasvuhoonegaaside voogude ajaline ja ruumiline käik looduslikes ja kuivendatud soodes”).

Juhendajad
kaasprofessor Ain Kull, Tartu Ülikool
professor Ülo Mander, Tartu Ülikool

Oponent
professor Klaus Holger Knorr, Münsteri Ülikool (Saksamaa)

Kokkuvõte

Soodel on oluline roll kliima reguleerimisel, tulvade leevendamisel ning bioloogilise- ja maastikulise mitmekesisuse säilitamisel. Looduslikud sood seovad õhust süsinikku ja talletavad selle turbana, sest keskkond on veega küllastunud. Soode kuivendamine – peamiselt põllumajanduse ja metsanduse tõttu – on muutnud sood olulisteks kasvuhoonegaaside  (CO2 ja dilämmastikoksiidi (N2O) ehk naerugaas)  allikaks. Turbaalad katavad maailma maismaast vaid 3%, kuid Eestis lausa 22,3% (~1 009 000 ha), ent jätkuvalt looduslikus seisundis soid leidub Eestis  vaid 5,5% territooriumist. Doktoritöö  eesmärk oli täpsustada kasvuhoonegaaside ‒ CO2, CH4, N2O ‒ vooge looduslikes ja kuivendatud soodes, analüüsida voogusid mõjutavaid keskkonnaparameetreid ning luua statistilised mudelid, mis võimaldaks kaudsete tunnuste abil gaasivooge hinnata. Turbaaladel mõõdeti kasvuhoonegaaside vooge, mulla- vee- taimkatte ning kaasnevate keskkonnaparameetrite andmeid nii Eestis (26 ala)  kui ka mujalt (58 ala). Selgus, et intensiivne turbaalade majandamine muudab mulla süsiniku-lämmastiku tasakaalu, suurendab CO2 ja N2O voogusid ja nende varieeruvust. Kui toitainevaestes rabades olid naerugaasivood hoolimata kuivendusest väikesed, siis siirdesoodes, kus mulla lämmastikusisaldus on suurem, olid need ligi kümme korda kõrgemad. Kuivenduse väga tugev mõju  ulatub kuni 50 m kaugusele  kuivenduskraavist ning mõju on tugevam toitainerikkamates soodes. Looduslikel aladel on üksikute keskkonnatunnuste mõju kasvuhoonegaaside  voogudele väiksem kui majandatavatel aladel, kus ökosüsteemi tasakaal on rikutud ning võtmetegurid (sügavam veetase, kõrgem pinnase temperatuur, hapnikusisaldus, parem lämmastiku kättesaadavus mikroorganismidele) tingivad kõrgemad vood nii lokaalselt kui ka globaalselt. Kuna soode taimkatet mõjutab otseselt veerežiim ja mullaprotsessid, on kaugseire vahenditega tuvastatavate taimkattemuutuste kasutamine KHG voogude uurimisel perspektiivne lahendus. Taimestiku indikaatoreid on  maastikutasandil aga seni  vähe kasutatud. Tulemuste põhjal võib väita, et turbasammalde katvus, aerolaserskanneerimise teel mõõdetud puude kõrgus ja võrakatvus on olulised indikaatorid, mis aitavad hinnata turbaalade kasvuhoonegaaside vooge. Näiteks kirjeldab turbasammalde katvus, sarnaselt puude võrakatvusega, 42% siirdesoode metaani ja 43% N2O voost. Satelliidilt mõõdetavat maapinna temperatuuri saab kasutada CO2 voo indikaatorina – see kirjeldab täpsemini kuivendatud alade CO2 voogu, näiteks mahajäetud turbatootmisaladel 69%, kuivenduskraavidega alal 65%, kui looduslikus rabas (26%). Töö näitab, et inimtekkelise kuivenduse mõju on CO2, CH4 ja N2O voogudele ulatuslik ning neid mõjutavad peamiselt veetase, mullaniiskus, mulla temperatuur, mulla süsiniku ja lämmastiku sisaldus, seda sõltumata turbaala tüübist, klimaatilisest vööndist või  kontinendist.

URL: https://dspace.ut.ee/handle/10062/75145