Tanel Tenson: sõda ajab paratamatult nakkushaigused liikvele

Antibiootikumiresistentsust vaadatakse üha enam terviseühtsuse põhimõtte kohaselt. See tähendab, et mikroobid ei tunne oma levikuteel piiri inimeste, loomade ja keskkonna vahel, mistõttu tuleb uurida kõiki kolme korraga. Tartu Ülikooli antimikroobsete ainete tehnoloogia professor Tanel Tenson rääkis Novaatorile, kuidas aitab aina odavnev geenijärjestamise tehnoloogia resistentsusgeenide levikut hõlpsamini kindlaks teha.

„Antibiootikum toimib seeläbi, et sel on bakterirakus märklauad, millega seonduda: näiteks ribosoomiga või penitsilliini puhul rakukesta sünteesi eest vastutavate ensüümidega,“ ütleb professor Tanel Tenson. Antibiootikumiresistentsus tähendab, et midagi selles protsessis ei toimi.

Esiteks võib sekkuda ensüüm, mis eemaldab antibiootikumi pumba kombel bakterirakust. Teiseks võib bakter muuta antibiootikumimolekuli, liites sellele näiteks mõne keemilise rühma või seda katki lõigates. Kolmandaks võib märklaud ise olla muutunud nii, et antibiootikum ei saa enam oma märklauale seonduda. „Sel juhul võime proovida leida mutatsiooni bakteri selles geenis, mis märklauda kodeerib,“ ütleb professor.

Oma hiljutises konverentsiettekandes kõneles Tenson resistentsusgeenide levikust ühtse tervise lähenemise seisukohalt, sealhulgas genoomi järjestamisest. „Geenijärjendamist kasutatakse üha laiemalt. See on läinud nii odavaks, et seda on võimalik juba haigla tavapraktikas teha,“ leiab ta. Järjestatud DNA-proovide võrdlemine võimaldab öelda aga riigi või isegi haigla osakonna täpsusega, kust mingi kindel resistentsusgeen levima läks.

Võidurelvastujate jälil

Tihtipeale erinevad resistentsusmehhanismid kombineeruvad. Siis tekib probleemina multiresistentsus, kus üks bakter on resistentne mitme erineva antibiootikumi suhtes,“ sõnab Tanel Tenson. Multiresistentsus on professori sõnul kasvav probleem, sest resistentsusgeenid võivad suhteliselt kergesti liikuda ühest bakterist teise. „Üks bakter võib resistentsuseid paraku väga palju üles korjata,“ märgib ta.

Kui otsida resistentsusgeenide rekordiomanikku, tõuseb Tensoni sõnul esile Acinetobacter baumannii, millel on selliseid geene loendatud üle 60. „Kui inimesel on juba immuunsüsteem puudulik, siis A. baumannii hakkab tekitama nakkusi. Ta kipub meil levima just haiglates ja hooldekodudes,“ kirjeldab professor.

Haiglatesse kolis A. baumannii mõne aastakümne eest. Algselt pärineb bakter raskemetallide kaevandustest, mistap on see Tensoni sõnul varustatud raskemetalliresistentsuse geenidega. „Nüüd nad on haiglas hakanud nende geenide juurde kombineerima antibiootikumiresistentsuse geene. Sellest on nende pärilikkusaines kujunenud üks suur saar, kus eri liiki resistentsus on vaheldumisi koos,“ seletab ta.

A. baumannii puhanguid on ette tulnud ka Eesti haiglates. Tensoni sõnul aitaks geenijärjendamise tehnoloogia sedasorti juhtumeid edaspidi rohkem ennustada ja ära hoida. „Haigla nakkuskontroll on tihtipeale hädas, sest nad ei saa aru, kas nakkus tuleb uute patsientidega sisse või on mingi probleem haiglas sees. Kiire odav järjendamine võimaldab öelda, kas nakkus on vana või uus,“ märgib ta.

Kahtluse korral vaadatakse haiglas läbi patsientidelt raviotstarbel võetud proovid. „Esimene asi on nendes proovides DNA eraldada ja järjestused võtta. Siis saab vaadata, kui lähedased need üksteisele on,“ kirjeldab Tenson. Vajaduse korral võetakse haiglas pindadelt lisaproove. Proovide analüüsist peaks professori sõnul selguma, kellest resistentne nakkus levima läks. „Üks asi on lokaalne koldeotsing, aga eri riikides ja maailmajagudes tehakse sama protseduuri,“ ütleb ta. Kuna DNA järjestusi võrreldakse praegu Tensoni sõnul igal pool üsna ühtemoodi, on sel moel võimalik ajada kindla resistentsusgeeni jälgi kogu maailmas.

Näiteks avaldati 2015. aastal esimene kolistiiniresistentsust kirjeldav artikkel. Kolistiin on antibiootikum, mida kasutatakse nii-öelda viimase abinõuna raskete nakkuste ravis. Artiklis kirjeldati esimesi juhtumeid Lõuna-Hiinas. Eesti teadlased said artiklist teada, milline geen kolistiinireistensuse eest vastutab. „Vaatasime ja nägime, et meil Eestis oli juba mõni aasta varem see geen olemas,“ meenutab Tenson. 

Kui 2015. aastal esines Lõuna-Hiinas kolistiiniresistentsusega baktereid juba viiendikus lihaproovides ja 0,1 protsendis inimeselt võetud proovides, siis Eestis jääb selliste bakterite levik Tensoni sõnul veel tagasihoidlikumaks. „Hiinas on levik aja jooksul kasvanud,“ tõdeb ta.

Suurfarmist mulda, toitu ja kõhtu

Oma ettekandes lähtus Tanel Tenson terviseühtsuse põhimõttest. „Selle kohaselt ei ole eeskätt just nakkushaiguste puhul inimene keskkonnast ega loomakasvatusest lahus. Mikroorganismid liiguvad kõigi kolme sfääri vahel edasi-tagasi, mistõttu tuleks uurida kõiki koos. Tasapisi seda juba püütakse teha, aga kergelt see ei lähe,“ hindab ta.

Terviseühtsuse põhimõttest lähtuvad uuringud on juba näidanud resistentsusgeenide levikuteid. „Maailmas kasutatakse keskmiselt 70–80 protsenti antibiootikumidest loomakasvatuses. Sealt jõuavad resistentsed bakterid sõnniku ja lägaga põllule,“ kirjeldab Tenson. Põllul võivad bakterite resistentsust suurendada keskkonnas leiduvad metallid, näiteks mahepõllunduses taimekaitsevahendina kasutatud vasesoolad. „Soome ja Skandinaavia töödes on näha, et mahepõllumajanduses leidub antibiootikumiresistentsust kohati rohkem kui tavaviljeluses,“ sõnab ta.

Tihedalt loomi täis pakitud suurfarmist võib resistentsus väljapoole levida ka toidusaaduste näol või farmitöötajaga. Tensoni sõnul on töötajaga seotud juhtum teada näiteks 2006. aastal Hollandist: „Bakter levis farmitöötajale, kes viis selle koju. Tema naine oli haiglas õde, kelle kaudu jõudis bakter omakorda haiglasse.“

Konverentsilgi tekkis professori sõnul jätkuarutelu teemal, kuidas selline levik toimub. Tema sõnul on resistentsusgeene looduses palju ja inimene on keskkonnaga paratamatult mingisuguses kontaktis. Küll aga on geeniti erinev resistentsuse levikukiirus. „Paljude bakterite puhul ei liigu sama liigi esindajad loomade ja inimeste vahel – seal pole külgehakkamine nii kiire. Kui aga vaatame, mis on toimunud viimaste aastakümnete jooksul, on näha, et resistentsusgeenid poevad mingisse muusse geneetilisse konteksti ja liiguvad edasi,“ arutleb Tenson.

Sõda mahitab resitentsuse levikut

Riigiti erineb antibiootikumide kasutamise tase Tanel Tensoni sõnul isegi Euroopa Liidus kuni 3,5 korda. „Eesti on siin üks väiksemaid kasutajad ja meil antibiootikume väga kergekäeliselt ei anta. Samas reisivad ka meie inimesed palju maadesse, kus resistentsus on väga kõrge ja sealt tuuakse igasuguseid asju kaasa,“ kirjeldab ta. 

Turist võib geeni üles korjata näiteks toidust. Siin on professori sõnul kuulus näide enterobakterite New Delhi resistentsusgeen. „Algul oli geen soolebakteritel, aga nüüd liigub see ka teistesse mikroobidesse. Nad tekitavad väga raske ja praktiliselt ravimatu süsteemse infektsiooni,“ ütleb ta. Indiast levima hakanud resistentsusgeeni leiti alguses nii Stockholmist kui ka Londonist. Nüüd on selle geeni levik juba ülemaailmne. 

Teisalt võib resistentse bakteri leviku taga olla seksuaalvahekord. Näiteks levib niimoodi gonokokk ehk tripperit põjustav bakter. „Kagu-Aasias on ta muutunud väga resistentseks, aga Eestis pole seda resistentsust isegi peetud vajalikuks määrata, kuna see on siin antibiootikumidele tundlik,“ võrdleb Tenson.

Omaette murekoht on veel meditsiiniturism. „Kui haige tuuakse ravile riigist, kus on suured resistentsusprobleemid, võib sellega haiglasse kõvasti resistentsust sisse tuua,“ märgib professor. Ehkki sellise turismiga on kimpus pigem endiste asumaadega Lääne-Euroopa riigid, on ka Eestist märksa kõrgema resistentsustasemega Venemaa. 

„Veel suurem probleem on muidugi Ukraina, kuskohast on palju inimesi saabunud. Antibiootikumikasutus ja resistentsus on seal olnud suur,“ sõnab Tenson. Liiati on Ukraina inimesed olnud sõja ajal tihtilugu näljas, külmas ja märjas ehk nakkuste levikuks soodsates oludes. „Varem on sõdadega ikka nii olnud, et rohkem inimesi sureb nakkushaiguste kätte kui otseselt relvade läbi. Sõda paneb nakkushaigused liikuma,“ tõdeb professor.

Iga lugeja ise saab aidata antibiootikumiresistentsust ohjes hoida seeläbi, kui mõtleb reisil olles hoolikalt, mida sööb, ja hoidub välismaal riskantsetest seksuaalsuhetest. „Eestis kohapeal tuleks antibiootikume võtta niimoodi, nagu on ette kirjutatud. Nende kuurid on määratud pikkusega, mis aitab resistentsust madalamal tasemel hoida,“ lisab Tenson.

Lisaks tõstatub siit otsapidi laiem küsimus ravimiresistentsusest ja -jääkidest. Euroopa Liidus tegelevad ravimijääkide väljapuhastamisega oma reoveest vaid Küpros ja Šveits. Eestis jõuavad need reoveega keskkonda. „See kas reovett tuleks rohkem puhastada või mitte, vajab edasisi uuringuid,“ ütleb Tenson. Eesti vee-ettevõtted on siin tema sõnul head koostööpartnerid, kellega koos arutatakse võimalusi vee paremaks puhastamiseks.

„Oluline on, et inimesed viiksid oma kasutamata jäänud ravimid apteeki tagasi, siis ei satu need loodusesse,“ ütleb professor. Samuti paneb ta inimestele südamele, et nad ei võtaks kuurist üle jäänud antibiootikume või muid ravimeid ega jagaks neid oma pereliikmetega.

Tanel Tenson esines 29. jaanuaril ettekandega „Antibiootikumi resistentsusgeenide levik vaadatuna Ühtse Tervise seisukohalt“ konverentsil Kliinik 2024.