TÜ eksperdid: kliimaseadus sündis ahta fookuse ja kesise kaasamisega

Kliimakindla majanduse seaduse põhisuundi tutvustav dokument jätab kliimamuutuste leevendamisega seotud heitkoguste kärpimise kõrval tähelepanuta kliimamuutustega kohanemiseks vajalikud eesmärgid. Seaduse ettevalmistamisel on ministeeriumi koostöö teadlastega olnud pigem näiline kui sisuline, leiavad Tartu Ülikooli kestliku arengu keskuse eksperdid Hans Orru, Piia Post ja Martin A. Noorkõiv ERR-is avaldatud arvamusloos.

Kliimamuutused pole ainult tuleviku teema, sest need on juba kohal. Maailmas on keskmine õhutemperatuur kerkinud viimase 175 aasta jooksul 1,4 kraadi. Eestis on temperatuur tõusnud kaks korda rohkem. Olgu märgitud, et Pariisi kliimakokkuleppes arvestati keskmiselt kahekraadise tõusuga, ent siiski loodeti jääda 1,5 kraadi piiresse.

Seega on kliimamuutuste mõjuga kohanemine nende leevendamise kõrval hädavajalik. Seda tõdetakse ka Euroopa Liidu 2040. aasta kiimaeesmärkide alusdokumendis, milles öeldakse selgelt, et lähemate aastakümnete suurim globaalne probleem on kliimamuutustega kohanemine ja nende negatiivse mõju vähendamine.

Kohanema peaks nii kliimamuutuste mõjuga, mis on juba kohal, kui ka alles eesootavaga. Kui kliimamuutuste leevendamiseks heitkoguste vähendamise eesmärgid on väga täpselt paika pandud, siis isegi sõnana esineb „kohanemine“ seaduse põhisuundi tutvustavas dokumendis vaid neljal korral ning sedagi siis, kui jutuks on kohanemist toetavad leevendusmeetmed.  

Võõristust tekitab sõnapaar „kliimakindel majandus“, sest kliimakindlus on rahvusvahelises praktikas on seotud just kliimamuutustega kohanemise, mitte nende leevendamisega.

Majandus peaks olema kliimasõbralik. Sellega peetakse silmas, et ühelt poolt on vähendatud heitkoguste globaalne kliimamõju väiksem, aga kohapeal arvestatakse elanikega, kelle töökohad võivad ürgkütustest loobumise tõttu kaduda. Kui leevendamistegevus on väga selgelt ülevalt alla reguleeritud ning selles tuginetakse maailmateadusele, siis kohanemisega tulebki tegeleda kohapeal, kaasates kohalikke eksperte.

Kohanemine vajab selget plaani 

Kliimamuutustega kohanemine ei tohiks olla Eestile võõras teema, kuna meil on juba kümmekond aastat olemas „Kliimamuutustega kohanemise arengukava aastani 2030“. Dokumendis on pandud paika ka sihid, kuhu peaksime selleks ajaks jõudma. See eeldab aga selgeid eesmärke ja tegevusplaani.

Uue seaduse põhisuundi tutvustavasse dokumenti kirja saanud kliimamuutusi leevendavate eesmärkide kõrval peaks olema kohanemistki puudutavad sihid. Selleks on tarvis arvestada ka tuleviku muutustega, sest majad, sillad ja teised taristuobjektid võiksid vastu pidada aastakümneid ning nende planeeringus peab arvestama kliimakindlusega.

Kohanemistegevus hõlmab näiteks merealade planeerimist ja elanikele ohtlike loodusnähtuste teavitamissüsteemide loomist. Kohustused jagunevad seejuures riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ning ettevõtete ja üksikisikute vahel.

Praegu on seaduse põhisuundi tutvustavas tekstis märgitud näiteks rohealad ja linnade looduspõhised lahendused, kuid konkreetseid eesmärke seatud pole. Samal ajal on teada, et linnades on väga tugev surve kodulähedaste rohealade hoonestamiseks.

Kaasamise ebaõnnestunud katse

Kliimakindla majanduse seadus võiks sisuliselt tähendada majandussüsteemi kliimamuutustele vastupidavamaks muutmist, mitte ainult kasvuhoonegaaside heitkoguste piiramist. Selleks otsivad lahendusi tuhanded teadlased üle maailma, kaasa arvatud Eestis. Kuigi kliimaseaduse koostamisse teadlased justkui kaasati, on praktikas nende roll jäänud pigem kaudseks.

Möödunud aastal valmis riigikantselei eestvedamisel avatud valitsemise teekaart, mille eesmärk on parandada avaliku sektori koostöö- ja kaasamiskultuuri. Dokumendis rõhutatakse, et teadlasi tuleks käsitleda ekspertidena ja neid ka vastavalt kaasata, püstitades neile konkreetsed küsimused, millele on võimalik just nende erialateadmiste põhjal vastata. Sellist protsessi saaks nimetada koosloomeks.

Praegusel juhul kutsuti üksikuid teadlasi osalema paaril üldisel laia ringi arutelul ning telliti mõni lühiuuring, kuid selline toimimisviis ei võimalda kuidagi kogu protsessi tulemust teaduspõhiseks nimetada.

Tundub, et kliimaseaduse tegijad ei saa päriselt aru, et me kõik hakkame elama uutes kliimatingimustes, millega toime tulemine eeldab kogu ühiskonna pingutust. Nii eeldab kõiki puudutava seaduse koostamine samuti laiapõhjalist kaasamist. Praegune kliimaseaduse väljatöötamise kiirustatud protsess on aga paljudest, sealhulgas ekspertidest, mööda läinud.

Kliimaseaduse väljatöötamise käigus on korduvalt viidatud valitsustevahelise kliimamuutuste eksperdirühma (IPCC) metoodikale.

Üks selle kommentaari autoritest, Hans Orru, on osalenud IPCC kliimamuutuste mõju hinnangu koostamises. Eksperdirühma kuulub tuhandeid vabatahtlikke teadlasi, kes hindavad hetke parimat teadmist (skaalal väga kõrge, kõrge, keskmine ja madal usaldusväärsus), lähtudes kliimamuutustest, nende mõjust, leevendamise võimalustest ja nendega kohanemisest. Seejuures sai viimases mõjuhinnangus kohanemine vähemalt sama palju tähelepanu kui leevendamine.

Anname uutele tehnoloogianiššidele võimaluse 

Mis on uue seaduse põhisuundi tutvustavas dokumendis head? Soodustatakse uute tehnoloogiate arendamist. Kui tahame, et Eesti majandus oleks maailmas konkurentsivõimeline ka aastate pärast, on oluline näha uusi võimalusi ja nišše, mida roheline üleminek pakub.

Kui suudame lisada sellele pildile sisulise eesmärgina ka kliimamuutustega kohanemise, oleksime tulevikus ees seisvateks katsumusteks palju paremini valmis.